Ülle Tamla: 5000 aastat eesti ehtekunsti.
Inimese soov ennast ehtida on sama vana kui inimühiskond. Aegade algusest saati kannavad ehteid nii mehed, naised kui ka lapsed ja seejuures on ehitud kõiki kehaosi alates peast kuni varvasteni. Käesolev näitus tutvustab Itaalia mõistes kaugel põhjas Läänemere ääres, tänapäeva Eesti territooriumil kunagi asunud ja seal praegugi elavate inimeste ehtekunsti. Väljapaneku vanimad ehteasjad on pärit u. 5000 aasta tagusest kiviajast. Samas on eksponeeritud tunnustatud moekunstniku Vilve Undi efektsed rõivakomplektid, mida kaunistavad Kärt Summataveti valmistatud ehted. Mõlemad autorid on lähtunud oma loomingus etnograafilistest eeskujudest. Näituse teise osa moodustab nüüdisaja Eesti nimeka ehtekunstniku Jaan Pärna merevaigust ehete kollektsioon. See seob ajaloolised merevaiguleiud kaasaegse eesti ehtega, mida näituse kolmandas osas näeb Eesti Metallikunstnike Liidu 24 autori loomingus.
Otsustades arheoloogiliste leidude põhjal peeti ehteid alati suure väega sümbolesemeteks, millega demonstreeriti sotsiaalset staatust ja prestiiži. Samas viitavad tavapäraseks kandmiseks täiesti sobimatud ehteasjad sellele, et neil oli tähtis roll ka mitmesuguste kombetalituste ja riituste läbiviimisel. Selles seoses on loomulik, et ehete valmistamiseks valitud materjalil, nende eripärasel vormil ja mustritel oli kindel semantiline sisu, mis tänapäeva inimestele jäävad enamasti mõistatuseks. Ometigi on kõigis vanades ehetes säilinud mingi sõnuseletamatu vägi, mis paelub vaatajat ja mille poole pöörduvad inspiratsiooniotsingul üha sagedamini ka nüüdisaja kunstnikud.
Väljapaneku kõige vanemateks eksponaatideks on u 3000 a enne Kristust lõunapoolses Eestis paiknenud Tamula kiviaja asula ja matmispaiga arheoloogilistel kaevamistel avastatud esemetekogum, mida saab pidada ka Eesti kõige vanemaks aardeleiuks. Sellesse kuuluvad merevaikripatsid, põdra hammastest ja nugise kihvadest kee ning luust pistoda. Matmisala vahetusse lähedusse sügavasse lohku peidetud asjadel pidi olema eriline tähtsus ja tähendus. Merevaik oli juba kiviajal hinnaline väärisvara, millele omistati ravivat ja kaitsvat toimet; sissekraabitud geomeetriliste märkidega kaunistatud pistoda polnud kindlasti tavaline relv – see oli päris kindlasti ka uhke ehteasi; mitmete erinevate loomade hammastest lükitud kee võis olla selle kandjale nii amuletiks kui ka tema jahimeheoskuse näitajaks.
Kesk-Eestist Villeverest leitud 5. sajandi teisest poolest pärit aardeleid on selge tõestus kaugele lõunasse Dnepri ja Visla suudmealale ulatuvast kaubavahetusest ja sealtkaudu meieni jõudnud ehtemoest. Kuna Eestis hõbedat, vaske ega tina ei leidu, on kõik siit avastatud hõbe- ja pronksasjad ning ehted läbi aegade olnud hinnalised esemed. Suur ja massiivne hõbesõlg, uhked vahvelmustriga kaela- ja käevõrud ning 220 g kaaluv pronksist massiivne käevõru annavad aimu sellest, millised nägid välja toonase eliidi prestiižsed importehted.
Üks suurem 12. sajandist pärit ehteaare on leitud Peipsi järve läänekaldast mõne kilomeetri kaugusele jäävast Savastvere külast. Selle leiukogumi kõige uhkem ehteasi on ligemale 2 kg kaaluv pronksist rinnakee, mis asetati kaela üle pea ja nii, et see kattis nii naisterahva rinnad kui ka poole seljast. Mitmerealine kee kinnitati õlgade juurest rinnanõeltega ja selle külge riputati ripatseid. Erikujulised ripatsid ja kandmisel helisevad kuljused pidid kaitsma nende kandjat kurja silma eest. Lisaks raskele ja väga hinnalisele rinnakeele on Savastvere aardesse pandud veel hoburaudsõlgi, mitmest traadist punutud kaela- ja käevõrusid ja lahtiste otstega sõrmuseid. Neist kõigist kujunesid pikkadeks aastasadadeks Eesti naiste armastatumate ehteasjade eelkäijad.
Muhu saarelt leitud 13. sajandi algusest pärit hõbeaare koosneb ehteasjadest, mida võib nimetada tüüpiliselt eestipärasteks, kuna neid valmistasid kohalikud ehtemeistrid üsna muutumatul kujul vähemalt 500 aastat. Selliste ehete hulka kuulus üks või mitu punutud kaarega kaelavõru, hoburaudsõled ja mitmevärvilistest klaashelmestest kee koos selle külge riputatud hõbeplekist ripatsitega. Käeeheteks olid mõlemal randmel korraga kantud laiad lahtised käevõrud ja keskmistesse sõrmedesse pistetud kilbikujulise esiosaga sõrmused. Muhu aarde peitmine on seotud Muhu linnuse piiramise ja Eesti ala verise vallutamisega Saksa ristisõdijate poolt 1227. aasta talvel.
13. sajandi lõpust või 14. sajandi algusest pärit Utike hõbeaare paistab silma oma erakordselt suurte ehete poolest. Kuna need olid koos härjasarvega heidetud rabalaukasse, siis on tõenäoline, et tegemist on ohvrianniga. Põhjamaa saagades on korduvalt kirja pandud iidne uskumus, et rabades ja soodes arvati elavat kurjad suured hiiud, kes mõjutasid ilma, viljasaaki, jahiõnne jm. Selleks, et hiidudega hästi läbi saada, tuli neile viia ohvriande. On tähelepanuväärne, et Utike aarde ebaloomulikult suured ehted jäljendavad oma kujult ja mustrites 12.–13. sajandi traditsioonilisi eestipäraseid ehteasju. Võibolla arvasid nende valmistajad, et suured hiiud vajavad ka nende kasvule sobivaid ehteid?
Eestist on leitud 16. ja 17. sajandi sõdade ajal maetud sadu varandusi, mis jäid maapõue kõige tõenäolisemalt nende omanikke tabanud surma tõttu. Surma põhjuseks võis olla just sellel perioodil Läänemeremaid tabanud järsk ja pikk kliima jahenemine, nn väike jääaeg ja sellega kaasnenud elanikkonda ägedalt laastanud katk. Suur osa hilistest aaretest sisaldab ka toona moes olnud erinevaid ehteasju. Üheks uhkemaks ehteaardeks võib pidada Kesk-Eestist Erreste külast avastatud leidu. Selle silmapaistvamad ehted on erivärvilistest suurtest merevaikhelmestest kee ja ligemale paarikümmend suurt hõbehelmest. Selliseid helmeid kanti vaid Eestis ja neid oskasid valmistada vaid vähesed meistrid. Lisaks on Erreste aardes veel hoburaudsõlg ja spiraalsõrmused. Oma ajastu uued moeehted olid aga pitsatsõrmused ja taimemustriga kaunistatud medaljonid, mille sisse pandi mõni reliikvia.
Käesoleva näituse arheoloogilised esemed on pärit Tallinna Ülikooli Ajaloo instituudi arheoloogiakogust. Valiku sealsetest leidudest tegi arheoloog Ülle Tamla.
