Tiit Terik: Praeguses militariseeritud maailmas on kultuuridiplomaatia eriti oluline

Milline tähendus on Eesti jaoks sellel, et osaleme Veneetsia biennaalil?

Ühtepidi on meil juubel – veerand sajandit. Teistpidi osaleme kolmeteistkümnendat korda. Ei teagi kas ebausklikult õnnelik või õnnetu olla! Aga see, et me oleme n-ö kaldapealselt ja aiatagant saanud Gardini hollandlaste paviljoni, on meie kunstiinimeste jaoks äärmiselt oluline! Kui eelmise aasta lõpupoole tuli uudis, et hollandlased on valmis oma paviljoni andma Eesti kasutusse, siis teadsime, et see on Eesti jaoks väga suur asi. Tavaliselt ei anta oma riigi paviljoni kellelegi teisele! Ma ei tea, kas varem üldse nii on olnud – tõenäoliselt mitte. Kuid see on meie jaoks oluline ka muudel põhjustel. Üks asi on olla Veneetsia biennaalil epitsentris, kuid teine asi on kohtumised teiste maade esindajatega. Ma olen võrrelnud sedan nii, et kui inimene otsib endale sõpru ja suhtleb, loob ta grupi, kus ennast hästi ja turvaliselt tunda, siis praeguses keerulises maailmas on see ka riigile väga oluline. See, et me siin Veneetsias riikidena suheldes häid sõpru omame, on ääretult oluline ka väljaspool kunsti-ja kultuurivaldkonda.


Eesti kultuuriminister Tiit Terik. Foto: Priit Simson, Areen


Mis roll on praegustel aegadel kultuurdiplomaatial ning kui oluline on Veneetsia biennaalil osalemine kultuuridiplomaatide töös?

Ääretult oluline! Kui me panime Veneetsia kava kokku, siis hoolimata sellest, et on erinevate paviljonide külastused ja justkui kunstiuudishimu rahuldamine ning selle nautimine, siis teisalt on väga selgelt päevakavas olnud ka kolleegidega kohtumised. Ma planeerisin teadlikult kavasse kohtumise Soome kultuuriministriga, Islandi ministriga, Läti ministriga, taanlasega, ka Belgia Flandria piirkonna president-ministriga. Aga muidugi ka mitmete teistega. See on keskkond, kus kohtuda ning arutada ka neid küsimusi, mis ei puuduta otseselt kunsti. Näiteks Islandi kultuuriministriga arutasime, mismoodi nemad toimivad tänases sõjakontekstis. Samamoodi soomlastega on arutelu olnud palju laiem! Milline on meie regiooni julgeolekupoliitika? NATO teemad. Samas, Taani kolleegiga räägime jälle suurtest tehnoloogiahiidudest ja sellest, milllist mõju omab näiteks mõne sotsiaalmeedia platvormi kuvatav info noorte vaimsele tervisele. Tegelikult meil on samameelsete riikidega väga palju erinevaid teemasid, mis on pidevalt õhus. Kui tavapäraselt kohtume ministrite nõupidamistel, siis seal on ajakava suhteliselt tihe ja me otsime ning leiame juurde ka selliseid formaate nagu näiteks hommikusöögid. Või kasutame lõuna- ja õhtusööki, et aega efektiivsemalt kasutada. Aga niisugustel kohtumistel on kultuuri kõrval olulised ka laiemad teemad. Ma kohtusin Kaunases kultuuripeallinna avamisel Ukraina kultuuriministriga ja esimene asi, mis ta mulle peale “Tere!” ütles, oli: “Aitäh relvade eest!” Seega, kultuuriministrid räägivad omavahel ka riigikaitsest.


See on täiesti uus olukord. Kas saame ikka veel pehmesse diplomaatiasse uskuda või on see muutumas utoopiaks?

Kindlasti peame uskuma! Peame! Aga on riike, kelle puhul on pettumus ääretult suur. Tänu oma minevikule olme olnud suhteliselt ettevaatlikud kõiges selles, mis puudutab Venemaad. Aga rääkides siin Veneetsias ka teiste kolleegidega, kelle ajalooline kogemus on hoopis teistsugune, selgub, et nad on ääretult pettunud. Nad ikkagi lootsid, et Putini režiim, mis on väga ettearvamatu, ei lähe kineetilise sõjani. Mitmed kolleegid siin on öelnud, et nad on väga pettunud ja äärmiselt šokeeritud, ning et kuigi teie, Baltimaad, rääkisite sellest, aga meie toona ei suutnud ega tahtnud seda uskuda.


Lõpuks on Eesti, Läti ja Leedu igapäevaselt Itaalia meedias. Kuid meie kuvand on täiesti muutunud. Taasiseseisvuse järel väljatöötatud ning aastakümnete jooksul promotud kuvand Eestist kui eduloost, võimekast e-riigist, Eestist kui Põhjamaast on nüüd sõja tõttu süngelt ülevarjutatud. Meist räägitakse vaid Ukraina kontekstis ja sellest, kuidas me võime olla järgmised. Kas Eestil on peale 24. veebruari kultuuridiplomaatia vallas kriisikommunnikatsiooni strateegia. See päev oli seni ju ajaloos Eesti Vabariigi aastapäevana. Nüüd on see Ukraina sõja algus. Kuidas saame soovitud kuvandit tagasi tuua?

Jah, loomulikult on see meie mõtetes ja tegevuskavas olemas ja eks kõik ministrid, kes ka väljas käivad, saavad seda sõnumit laiali viia. Eriti muidugi välisministeerium. Aga tõesti tuleb tunnistada, et väljaspool Läänemere regiooni on Eesti pandud justkui Ukrainaga samasse patta. Märtsis oli väga tihe välisvisiitide graafik alates ministrite nõupidamistest Prantsusmaal, sinna juurde Konrad Mägi näituse avamine Taanis, Expo Araabia-Ühendemiraatides ja veel mitmed välisvisiidid… ja väga paljudes kohtades tullakse minuga rääkima, öeldes, et vaesekesed, kuidas teil seal nüüd on ja kuidas teil seal läheb, ning et kas teie olete järgmised? Siis olen pidanud neid parandama, selgitades, et see küsimus, kas Balti riigid on järgmised, ei ole üldse korrektselt püstitatud. Saab küsida, kas NATO on järgmine? Eesti ja Ukraina väga selge erinevus on NATO liikmelisuses. Juhul, kui NATO on järgmine, siis me oleme teiega kõik selles jamas koos. Eesti, Läti ja Leedu poole vaadatakse murelike pilkudega, kuid me ise oleme endas päris kindlad. Tänu oma NATO raamistiku liitlastele oleme endas kindlad! Eesti liitlassuhteid võetakse NATOs väga tõsiselt. Mul ei ole grammigi kahtlust, et hädas on meie liitlased kindlasti meie kõrval! Nii et ma julgen siia selge joone vahele tõmmata – meie ja Ukraina olukord NATO liikmellisuse osas on väga erinev. Ukraina sõjast rääkides oleme toonitanud ka seda, et oleme väga lahkelt vastu võtmas neid inimesi, kes sõja eest põgenevad. Umbes 2,5 % kogu meie rahvastikust moodustavad täna juba Ukraina sõjapõgenikud. See on rahvaarvu arvestades väga suur ja näitab, et meie ühiskond on täna ukrainlasi väga selgelt toetamas. Kuid siin me jõuame jälle ringiga tagasi ka selleni, miks on Eestis oluline korraldada suuri rahvusvahelisi spordivõistlusi, miks on oluline pakkuda võimalust erinevatel filmitootjatel Eestis võtteid teha. Võtame näiteks olukorra, kus vaidlesime selle üle, kas VTA turniiri rahastada või mitte. Kui sügisel toimuks Tallinnas VTA turniir, jõuaks sadadesse miljonitesse kodudesse telekast pilt rahulikust Tallinnast, kus on võimalik tennist mängida. See mõjutab otseselt meie investeerimiskeskkonda. Väga selge mõju on ka sellel, kui Film Estonia programmiga saavad välisfilmitootjad n-ö maksutagastuse programmist osa ja seega soovivad Eestis filmivõtteid teha. Siis levib sõnum, et Eestis on kõik hästi! Toit on hea, päike pasitab, inimesed on toredad. See mõjutab väga selgelt investeerimiskliimat. Seega pole kultuur ainuüksi kulurida eelarves. See on väga selgelt valdkond, mis mõjutab muud elu. Meil sai hiljuti valmis uuring, mis näitab, et kultuur ja kogu kultuurisektor panustab väga oluliselt ka majandusse ja on selle käivitusmootoriks.

Nii on oluline kultuurisündmuste eelarveid mitte vähendama, vaid pigem riigi tasandil neisse rohkem panustada. Seda ka pehme diplomaatia mõttes. Eks selle selgitamine on mul teinekord ka valitsuses päris keeruline. Loomulikult saan oma headest kolleegidest aru, kes räägivad, et meil on vaja teed tolmuvabaks teha, meil on vaja haiglat ehitada, meil on vaja kaitsevarustust osta. Loomulikult ma mõistan seda, et on vaja riigigümnaasiume rajada. Aga kui meil kultuuripoolt ei ole, mida me siis lõpuks kaitseme. Kuid ma pole ka ülemäära naiivne, et arvata nagu peaksime ainult kultuurile kulutama. Igal juhul peame seda selgelt olulise faktorina kõige muu juures arvestama. Kui kultuuritöötaja väikesest vallast ära läheb ning sealne rahvatantsurühm tegevuse lõpetab, siis saab selles väikses omavalitsuses tagasilöögi laulupeotraditsioon. Aga teisalt, kui inimesel pole suurtest keskustest kaugel peale ilusa looduse mitte midagi nautida, siis ta lahkub jäädavalt koos oma maksutuluga. Nii et kultuur on see, mida peaks ka kohaliku omavalitsuse tasandil üheks oluliseks kulu- ja tulurekas pidama! Kui ei ole inimesi, kes kultuuri teevad või seda naudivad, siis kaob ka selle sektori tulu. Aga see on ka mujal maailmas nii. Ma olen rääkinud oma kolleegidega. Kust hakatakse lõikama esimesena? Ikka kultuuri pealt. Ja siis ehk haridus.


NATO sõjaline raskuskese nihkub itta, Ukraina sõda on tasakaalu muutnud. Möödunud aasta 24. märtsil Brüsselis toimunud NATO erakorralisel tippkohtumisel tehtud otsust selgitas seejärel sekretär Jens Stoltenberg: "Me uurime plaani paigutada meie idapiirile alaline sõjavägi. NATO peab uue olukorraga kohanema ja just seda me teemegi. Mida arvate sellest militariseeritud piiride juurde "naasmisest"?

Kui piiridel suurendatakse sõjalist kohalolekut, kruvib see pinged ühelt ja teiselt poolt üles. Aga väga oluline on ikkagi näha seda, et meie jaoks on NATO ju kaitseorganisatsioon. Kui me võtame kas või nimetused. Eestil ei ole ju sõjaväge, Eestil on kaitsevägi. Siin näeme väga selgelt seda, et vägede liikumine ja vägede eelpaigutus on ühel väga selgel põhjusel – selleks, et meil ei oleks kunagi vaja nendest püssidest pauku teha! Aga me näitame oma potentsiaalsele vastasele, et tal ei ole mõtet siia tulla. Nii nagu meie kaitsevaldkonnaga tegelevad ametnikud on öelnud, kui räägitakse sellest, kas me oleme venelastega seoses valmis sõjaliseks šokiks. Muidugi me oleme valmis, aga selle šoki saavad venelased!


Soome ja Rootsi kiirendavad praegu NATOsse astumise läbirääkimisi, kaks riiki on aastaid osalenud liitlaste sõjaväeõppustel "vaatlejatena". "Külma sõja" ajal oli Soome julgeolekupoliitika tugisambaks mitte provotseerida Vene naabrit, nüüd on asjad kiiresti muutunud. Mida arvate kahe Põhjamaa võimalikust NATO-sse astumisest?

See, kuidas nad otsustavad kaitsealliansi liikmelisuse osas, on nende rahvaste enda suveräänne valik. Ma arvan, et Eesti jaoks oleks ääretult oluline, kui Baltimere regioonis kogu perimeeter oleks kaetud NATO liikmesriikidega. Soome sõjavägi on väga tugev ja võimas, arvestades ka seda, kuidas nad oma kaitset on läbi aastate ehitanud. Neutraalse riigina on nad ehitanud varustuse ja väljaõppe poolest väga tugeva ja võimsa väe. Soomalsi on selles osas põhjendatult palju kiidetud. Seega oleks Eesti jaoks väga oluline, kui me saaksime selles kaitseallinasis olla koos soomlastega ja rootslastega, just nii nagu oleme koos teiste Läänemere regiooni riikidega.


Kas teie arvates on veel ruumi diplomaatial või nõustute lääneriikide ja USA-ga Ukraina vastupanu tugevdamiseks vaid relvi saatma?

Ma ei näe, et täna oleks Kremliga enam võimalik mõistlikult läbirääkida. Katseid relvakonflikti ära hoida oli ju palju ja seda väga mitmete riikide poolt. Täna saame vaid vastata Ukraina sõprade abipalvetele erinevates valdkondades, kus meilt on abi palutud. Ukraina president on palunud relvi. Neid on saatnud ka teised riigid. Ma arvan, et see on olnud igati asjakohane, sest diplomaatia lõpeb seal, kus hakkavad kõnelema relvad. Ja täna on Venemaa valinud just selle kogu tsiviliseeritud maailma šokeeriva tee. Loomulikult me peame ukrainlasi aitama ühtepidi relvastusega, et nad saaksid oma territooriumi rünnaku eest kaitsta. Tegu on ennast kaitsva, mitte teist ründava riigiga. Oluline on ka see, et me aitame Ukrainat ka muudel tasanditel. Kasvõi kultuuriministrite teemapüstitustes, mis puudutavad Vene propaganda ja riigi kontrollitud meedia levikut mujal maailmas. Eesti on oma Vene kanalid televõrgust välja võtnud. Hetkel on meil Läti ja Leedu kolleegidega ühine teemapüstitus see, et saaksime Vene telekanalid välja ka satelliitedastusest. Oleme seda ELi tasandil palju tõstatanud. Siiski on erafirmasid, mis Vene sateliidipilti transleerivad. Vene meediat ei saa käistleda meediana nii nagu meie seda teame – seal puudub ajakirjandusvabadus. Venemaa kasutab riigi kontrollitud meediat ju relvana! Taaskord saan siin Veneetsias oma välismaa kolleegidega suheldes öelda, et siin on Eestil ju kogemus. Mõteme kasvõi sellele, kuidas eestlased teada said, et Tšornobõlis üldse tuumakatastroof juhtus? Tänu põhja-eestlastele, kes nägid Soome televisiooni! Seega, sõjalises kontekstis on ääretult oluline meedia. Samas oleme Ukrainasse saatnud abi erinevatel tasanditel. Näiteks Eesti Muinsuskatise Amet varustab ukraina kolleege pakkematerjalide ja kõige muu igapäevase hädavajalikuga, et päästa nende kunstiväärtusi. Ukraina kunstiväärtused on ka Euroopa kunstiväärtused ja väga oluline on neid sõjalise konflikti korral kaitsta. Ka siin biennaalil saime näha, kuidas suur Ukraina skulptuur on maetud liivakottide alla, et seda päästa.

Kas see võib viia Venemaa poolt tuumarelvade kasutamiseni?

Väga keeruline öelda. Ma väga loodan, et me selleni ei jõua, sest me ju teame, mis on selle kõige tulemus.


Eestis, Lätis ja Leedus on mälestus pommirünnakuist ja nõukogude "vabastamisest" siiani elus. Okupatsiooni läbi elanud põlvkonnad on veel elus, nagu ka need, kes pole seda läbi elanud ning on sündinud vabas ühiskonnas. Ometi elavad sellest kõigest kollektiivses mälus ajad perede kannatustest. Mida sellest perioodist ise mäletate?

Olen sündinud 1979. aastal, nõukogude perioodil olin veel laps. Isiklikud mälestused on vaid läbi lapse ja noore silmade. Tõenäoliselt on see kõige enam üksikisiku vabaduste küsimus. Liikumisvabaduse küsimus. Mõtte- ja sõnavabaduse küsimus. Ma arvan, et lapse vaade elule Nõukogude Liidus oli kindlasti erinev täiskasvanu läbielatust. Lapsed teatud probleeidega ju kokku ei puutunud. Aga loomulikult oli teemasid, mida avalikus ruumis käsitleda ei tohtinud. Mäletan sedagi, et liikumisvabadust ei olnud. Kui tahtsid Soome sõita, oli see ääretult keeruline ja pidid endale kõigepealt väljasõiduloa hankima. Selles mõttes on tänane olukord minu lastel hoopis teine. Mu vanem poiss on 10-aastane, samas vanuses, mis mina toona, kuid keskkond on hoopis teine. See, millises keskkonnas noored kasvavad, mõjutab neid kindasti. Kasvõi see, millised on täna võimalused noortel minna õppima välismaale, saada laiast ilmast kogemusi. Ka see, kuida vaba maailma liikmena kujundada oma haridusteed! Või see, kuidas kujundada oma loometeed kunstnikuna! Nõukogude ajal olid need võimalused tükk maad ahtamad ja see keskkond, kus sa tegutsesid, oli pidevalt kontrollitud. Meelsuskontroll toona oli ju väga selge. Eks see seadis piire nii hariduse omandamisele, vabal eneseväljendamisele kui ka kunstile.


Eesti riigil on alati olnud strateegiline positsioon Euroopa ajaloolises saatuses, täna rohkem kui kunagi varem NATO sfääris. Millist rolli saab Eesti täita Vene-Ukraina konfliktis?

Me peame olema väga selgelt Ukraina kõrval ja jälgima, mida Ukraina vajab. Eesti, toetudes oma ajaloolisele kogemusele, saab neid sõnumeid ühtepidi poliitiliste otsuste laua taga võimendada ja selgitada küsimusi, mis rahvusvahelisel tasandil praeguses kriisis on tekkinud. Tulenevalt meie ajaloolisest kogemusest saame öelda, et teatud situatsioon on venelaste doktriin või sealt paistab venelaste käekiri. Sellest lähtuvalt oskame ette ennustada Venemaa järgmisi samme. Nagu on öelnud mitmed Euroopa liidrid - alates Saksamaa presidendit, lõpetades kas või meie heade Soome kolleegidega - nad on olnud naiivsed, nad ei uskunud, mida me rääkisime. Selles suhtes saame Ukrainat väga selgelt toetada ja neid aidata.


Kas suhted Venemaaga muutuvad, arvestades kultuurisidemeid Eestiga ja ligi poolsajandi pikkust ühist ajalugu. Mida te sellest arvate?

Alates 24. veebruari hommikust on suhted Venemaaga selgelt muutunud. Me oleme riiklikul tasandil pannud seisma igasuguse koostöö nii Venemaa kui teda selles agressioonis toetava Valgevenega. Oleme Eesti kultuurisektorit teavitanud riigi positsioonist. Ometi ei saa me vabas ühiskonnas näiteks teatritele ette kirjutada, kellega nad koostööd teevad. Me ei saa era kultuurikorraldajatele ette kirjutada seda, kas nad võivad oma tegevusse kaasata Vene artiste ja muusikuid. Aga tunnetus on Eestis väga selgelt ühene. Olukorras, kus Euroopas käib sõda ja meie haiglad on valmis vastu võtma haavatuid Ukrainast, ei saa me kuidagi tervitada oma lavalaudadel Venemaa ja Velgevene artiste, lubada oma kontsertsaalidesse nende dirigente või spordivõistlustel nende sportlasi. Kui nad on selle sõjaga ennast ise asetanud tsiviliseeritud ühiskondadest väljapoole, siis me ei saa neid kuidagi omaks võtta. Muidugi, see mõjutab väga selgelt meie kultuurisuhteid. On ka neid, kes ütlevad, et miks me karistame tavalist inimest? Milles kunstnik süüdi on? Kuid kultuuri ja spordisektoris on päris palju ka neid, kes on väga selgelt Kremliga ühel meelel. Krimmi annekteerimise aastapäeva suurüritusel olid ka olümpiasportlased režiimi juhi kõrval, medalid kaelas, Z tähed rinnas, justkui õigustades kõike seda, mida Kreml ellu viib. Me ei saa ju olla nendega samas väärtusruumis ja teha nägu, et midagi pole juhtunud olukorras, kus näitlejad Ukrainas ei pääse lavale, vaid ainult kaevikusse. Me ei saa sellises olukorras agressorriigiga heades suhetes olla!


Kaua see olukord võiks kesta?

Kas ja millal see mööda läheb? Väga keeruline on ajaperspektiivi öelda. Euroopa ajalugu on näidanud, et selleks, et ühiskond pärast aktiivse sõjategevuse lõppu toibuks, võib kuluda aastakümneid. Kas Venemaast saab kunagi selles mõttes teisi riike ja rahvusvahelist õigust austav kogukond? Ma väga tahan loota, aga arvan, et see võtab samuti ääretult kaua aega. Vaatame kas või avaliku arvamuse uuringuid Venemaal. Sõja alguses oli toetus režiimile suurusjärgus 70%. Täna 80%. Väga keeruline on öelda, mis selle riigi ja rahva peas ja südames toimub? Ja loomulikult jõuame siin tagasi selle režiimi kontrollitud meediani! See ajupesu on toimunud sedavõrd pikalt ja need inimesed on meediamürgitatud ning nad on kuulnud vaid seda “tõde”, mida neile on pidevalt esitatud. Nad keelduvad uskumast seda, mis tegelikult maailmas toimub. Kas meil Venemaaga saavad kunagi olema veel mõistlikud ja head suhted? Ma väga loodan, sest Vene kunst ja kultuur on ju väga rikas. Me ei ütle ju lahti Tšaikovskist või Repinist, aga väga selgelt oleme me täna lahti rebitud kontaktidest Vene ühiskonnaga, mis toetab agressiooni vaba riigi ja rahva vastu.

Siin ei ole ju küsimus ideoloogiates või selles, kuidas oma riigi majandust üles ehitada. Kas majandust mõjutab rohkem kommunism või turumajandus? Küsimus on selles, et üks riik ründab teist sooviga teda oma kontrollile allutada. Tappes ka tsiviilelelanikke, et saavutada kontrolli teatud territooriumite ja teatud poliitiliste otsuste üle. Siin ei ole ju tegu terve majandusliku konkurentsiga. See on väga selge rünnak kellegi teise vastu. Kujutage ette, et keegi trambib sisse teie tuppa, lööb teie lapsi, tapab teie naise ja sööb külmkapi tühjaks. Te ei saa ju seda heaks kiita! Siin pole võimalik argumenteerida ideoloogia üle. Ta lihtsalt tuleb ja surub vägivallaga peale oma tahte. Küsimus ei ole ju seisukohtades või vaadetes, küsimus on väga selges agressioonis, väga selges vägivallas, mille vastu Ukraina ennast kaitseb. Kaitseb väga vapralt, väga tublisti. Kogu ühiskond on mobiliseerunud sellele, et ennast võõra agressiooni eest kaitsta. Ja üleüldse see, et ennast väga lähedasteks rahvasteks pidanud venelased ja ukrainlased on sattunud sellisesse olukorda, on arvatavasti ka nendele rahvastele suur šokk. Pigem on ju ennast nähtud suurte sõprade ja vennasrahvastena. Oma sõjakäigu taustal on Putin täna selgelt välja toonud retoorika, mis puudutab Ukraina rahvast ja seda, et tegu ei olegi mingi rahvusega. Selles mõttes ma ei näe, et siin oleks võimalik mingi kaksipidi mõtlemine ning kudagi Venemaa käitumist mõista... Ukraina kaitseb ennast ju agressori eest! Ja mis tal muud üle jääb!


Eesti ekspositsiooni kohta loe lisa: https://kultuur.err.ee/1608493346/veneetsia-biennaali-eesti-naitus-votab-aluseks-19-sajandi-tartu-kunstniku



Featured Posts
Recent Posts
Archive
Search By Tags