Tiit Terik: Praeguses militariseeritud maailmas on kultuuridiplomaatia eriti oluline

Milline tähendus on Eesti jaoks sellel, et osaleme Veneetsia biennaalil?

Ühtepidi on meil juubel – veerand sajandit. Teistpidi osaleme kolmeteistkümnendat korda. Ei teagi kas ebausklikult õnnelik või õnnetu olla! Aga see, et me oleme n-ö kaldapealselt ja aiatagant saanud Gardini hollandlaste paviljoni, on meie kunstiinimeste jaoks äärmiselt oluline! Kui eelmise aasta lõpupoole tuli uudis, et hollandlased on valmis oma paviljoni andma Eesti kasutusse, siis teadsime, et see on Eesti jaoks väga suur asi. Tavaliselt ei anta oma riigi paviljoni kellelegi teisele! Ma ei tea, kas varem üldse nii on olnud – tõenäoliselt mitte. Kuid see on meie jaoks oluline ka muudel põhjustel. Üks asi on olla Veneetsia biennaalil epitsentris, kuid teine asi on kohtumised teiste maade esindajatega. Ma olen võrrelnud sedan nii, et kui inimene otsib endale sõpru ja suhtleb, loob ta grupi, kus ennast hästi ja turvaliselt tunda, siis praeguses keerulises maailmas on see ka riigile väga oluline. See, et me siin Veneetsias riikidena suheldes häid sõpru omame, on ääretult oluline ka väljaspool kunsti-ja kultuurivaldkonda.

Eesti kultuuriminister Tiit Terik. Foto: Priit Simson, Areen

Mis roll on praegustel aegadel kultuurdiplomaatial ning kui oluline on Veneetsia biennaalil osalemine kultuuridiplomaatide töös?

Ääretult oluline! Kui me panime Veneetsia kava kokku, siis hoolimata sellest, et on erinevate paviljonide külastused ja justkui kunstiuudishimu rahuldamine ning selle nautimine, siis teisalt on väga selgelt päevakavas olnud ka kolleegidega kohtumised. Ma planeerisin teadlikult kavasse kohtumise Soome kultuuriministriga, Islandi ministriga, Läti ministriga, taanlasega, ka Belgia Flandria piirkonna president-ministriga. Aga muidugi ka mitmete teistega. See on keskkond, kus kohtuda ning arutada ka neid küsimusi, mis ei puuduta otseselt kunsti. Näiteks Islandi kultuuriministriga arutasime, mismoodi nemad toimivad tänases sõjakontekstis. Samamoodi soomlastega on arutelu olnud palju laiem! Milline on meie regiooni julgeolekupoliitika? NATO teemad. Samas, Taani kolleegiga räägime jälle suurtest tehnoloogiahiidudest ja sellest, milllist mõju omab näiteks mõne sotsiaalmeedia platvormi kuvatav info noorte vaimsele tervisele. Tegelikult meil on samameelsete riikidega väga palju erinevaid teemasid, mis on pidevalt õhus. Kui tavapäraselt kohtume ministrite nõupidamistel, siis seal on ajakava suhteliselt tihe ja me otsime ning leiame juurde ka selliseid formaate nagu näiteks hommikusöögid. Või kasutame lõuna- ja õhtusööki, et aega efektiivsemalt kasutada. Aga niisugustel kohtumistel on kultuuri kõrval olulised ka laiemad teemad. Ma kohtusin Kaunases kultuuripeallinna avamisel Ukraina kultuuriministriga ja esimene asi, mis ta mulle peale “Tere!” ütles, oli: “Aitäh relvade eest!” Seega, kultuuriministrid räägivad omavahel ka riigikaitsest.

See on täiesti uus olukord. Kas saame ikka veel pehmesse diplomaatiasse uskuda või on see muutumas utoopiaks?

Kindlasti peame uskuma! Peame! Aga on riike, kelle puhul on pettumus ääretult suur. Tänu oma minevikule olme olnud suhteliselt ettevaatlikud kõiges selles, mis puudutab Venemaad. Aga rääkides siin Veneetsias ka teiste kolleegidega, kelle ajalooline kogemus on hoopis teistsugune, selgub, et nad on ääretult pettunud. Nad ikkagi lootsid, et Putini režiim, mis on väga ettearvamatu, ei lähe kineetilise sõjani. Mitmed kolleegid siin on öelnud, et nad on väga pettunud ja äärmiselt šokeeritud, ning et kuigi teie, Baltimaad, rääkisite sellest, aga meie toona ei suutnud ega tahtnud seda uskuda.

Lõpuks on Eesti, Läti ja Leedu igapäevaselt Itaalia meedias. Kuid meie kuvand on täiesti muutunud. Taasiseseisvuse järel väljatöötatud ning aastakümnete jooksul promotud kuvand Eestist kui eduloost, võimekast e-riigist, Eestist kui Põhjamaast on nüüd sõja tõttu süngelt ülevarjutatud. Meist räägitakse vaid Ukraina kontekstis ja sellest, kuidas me võime olla järgmised. Kas Eestil on peale 24. veebruari kultuuridiplomaatia vallas kriisikommunnikatsiooni strateegia. See päev oli seni ju ajaloos Eesti Vabariigi aastapäevana. Nüüd on see Ukraina sõja algus. Kuidas saame soovitud kuvandit tagasi tuua?

Jah, loomulikult on see meie mõtetes ja tegevuskavas olemas ja eks kõik ministrid, kes ka väljas käivad, saavad seda sõnumit laiali viia. Eriti muidugi välisministeerium. Aga tõesti tuleb tunnistada, et väljaspool Läänemere regiooni on Eesti pandud justkui Ukrainaga samasse patta. Märtsis oli väga tihe välisvisiitide graafik alates ministrite nõupidamistest Prantsusmaal, sinna juurde Konrad Mägi näituse avamine Taanis, Expo Araabia-Ühendemiraatides ja veel mitmed välisvisiidid… ja väga paljudes kohtades tullakse minuga rääkima, öeldes, et vaesekesed, kuidas teil seal nüüd on ja kuidas teil seal läheb, ning et kas teie olete järgmised? Siis olen pidanud neid parandama, selgitades, et see küsimus, kas Balti riigid on järgmised, ei ole üldse korrektselt püstitatud. Saab küsida, kas NATO on järgmine? Eesti ja Ukraina väga selge erinevus on NATO liikmelisuses. Juhul, kui NATO on järgmine, siis me oleme teiega kõik selles jamas koos. Eesti, Läti ja Leedu poole vaadatakse murelike pilkudega, kuid me ise oleme endas päris kindlad. Tänu oma NATO raamistiku liitlastele oleme endas kindlad! Eesti liitlassuhteid võetakse NATOs väga tõsiselt. Mul ei ole grammigi kahtlust, et hädas on meie liitlased kindlasti meie kõrval! Nii et ma julgen siia selge joone vahele tõmmata – meie ja Ukraina olukord NATO liikmellisuse osas on väga erinev. Ukraina sõjast rääkides oleme toonitanud ka seda, et oleme väga lahkelt vastu võtmas neid inimesi, kes sõja eest põgenevad. Umbes 2,5 % kogu meie rahvastikust moodustavad täna juba Ukraina sõjapõgenikud. See on rahvaarvu arvestades väga suur ja näitab, et meie ühiskond on täna ukrainlasi väga selgelt toetamas. Kuid siin me jõuame jälle ringiga tagasi ka selleni, miks on Eestis oluline korraldada suuri rahvusvahelisi spordivõistlusi, miks on oluline pakkuda võimalust erinevatel filmitootjatel Eestis võtteid teha. Võtame näiteks olukorra, kus vaidlesime selle üle, kas VTA turniiri rahastada või mitte. Kui sügisel toimuks Tallinnas VTA turniir, jõuaks sadadesse miljonitesse kodudesse telekast pilt rahulikust Tallinnast, kus on võimalik tennist mängida. See mõjutab otseselt meie investeerimiskeskkonda. Väga selge mõju on ka sellel, kui Film Estonia programmiga saavad välisfilmitootjad n-ö maksutagastuse programmist osa ja seega soovivad Eestis filmivõtteid teha. Siis levib sõnum, et Eestis on kõik hästi! Toit on hea, päike pasitab, inimesed on toredad. See mõjutab väga selgelt investeerimiskliimat. Seega pole kultuur ainuüksi kulurida eelarves. See on väga selgelt valdkond, mis mõjutab muud elu. Meil sai hiljuti valmis uuring, mis näitab, et kultuur ja kogu kultuurisektor panustab väga oluliselt ka majandusse ja on selle käivitusmootoriks.

Nii on oluline kultuurisündmuste eelarveid mitte vähendama, vaid pigem riigi tasandil neisse rohkem panustada. Seda ka pehme diplomaatia mõttes. Eks selle selgitamine on mul teinekord ka valitsuses päris keeruline. Loomulikult saan oma headest kolleegidest aru, kes räägivad, et meil on vaja teed tolmuvabaks teha, meil on vaja haiglat ehitada, meil on vaja kaitsevarustust osta. Loomulikult ma mõistan seda, et on vaja riigigümnaasiume rajada. Aga kui meil kultuuripoolt ei ole, mida me siis lõpuks kaitseme. Kuid ma pole ka ülemäära naiivne, et arvata nagu peaksime ainult kultuurile kulutama. Igal juhul peame seda selgelt olulise faktorina kõige muu juures arvestama. Kui kultuuritöötaja väikesest vallast ära läheb ning sealne rahvatantsurühm tegevuse lõpetab, siis saab selles väikses omavalitsuses tagasilöögi laulupeotraditsioon. Aga teisalt, kui inimesel pole suurtest keskustest kaugel peale ilusa looduse mitte midagi nautida, siis ta lahkub jäädavalt koos oma maksutuluga. Nii et kultuur on see, mida peaks ka kohaliku omavalitsuse tasandil üheks oluliseks kulu- ja tulurekas pidama! Kui ei ole inimesi, kes kultuuri teevad või seda naudivad, siis kaob ka selle sektori tulu. Aga see on ka mujal maailmas nii. Ma olen rääkinud oma kolleegidega. Kust hakatakse lõikama esimesena? Ikka kultuuri pealt. Ja siis ehk haridus.

NATO sõjaline raskuskese nihkub itta, Ukraina sõda on tasakaalu muutnud. Möödunud aasta 24. märtsil Brüsselis toimunud NATO erakorralisel tippkohtumisel tehtud otsust selgitas seejärel sekretär Jens Stoltenberg: "Me uurime plaani paigutada meie idapiirile alaline sõjavägi. NATO peab uue olukorraga kohanema ja just seda me teemegi. Mida arvate sellest militariseeritud piiride juurde "naasmisest"?

Kui piiridel suurendatakse sõjalist kohalolekut, kruvib see pinged ühelt ja teiselt poolt üles. Aga väga oluline on ikkagi näha seda, et meie jaoks on NATO ju kaitseorganisatsioon. Kui me võtame kas või nimetused. Eestil ei ole ju sõjaväge, Eestil on kaitsevägi. Siin näeme väga selgelt seda, et vägede liikumine ja vägede eelpaigutus on ühel väga selgel põhjusel – selleks, et meil ei oleks kunagi vaja nendest püssidest pauku teha! Aga me näitame oma potentsiaalsele vastasele, et tal ei ole mõtet siia tulla. Nii nagu meie kaitsevaldkonnaga tegelevad ametnikud on öelnud, kui räägitakse sellest, kas me oleme venelastega seoses valmis sõjaliseks šokiks. Muidugi me oleme valmis, aga selle šoki saavad venelased!

Soome ja Rootsi kiirendavad praegu NATOsse astumise läbirääkimisi, kaks riiki on aastaid osalenud liitlaste sõjaväeõppustel "vaatlejatena". "Külma sõja" ajal oli Soome julgeolekupoliitika tugisambaks mitte provotseerida Vene naabrit, nüüd on asjad kiiresti muutunud. Mida arvate kahe Põhjamaa võimalikust NATO-sse astumisest?

See, kuidas nad otsustavad kaitsealliansi liikmelisuse osas, on nende rahvaste enda suveräänne valik. Ma arvan, et Eesti jaoks oleks ääretult oluline, kui Baltimere regioonis kogu perimeeter oleks kaetud NATO liikmesriikidega. Soome sõjavägi on väga tugev ja võimas, arvestades ka seda, kuidas nad oma kaitset on läbi aastate ehitanud. Neutraalse riigina on nad ehitanud varustuse ja väljaõppe poolest väga tugeva ja võimsa väe. Soomalsi on selles osas põhjendatult palju kiidetud. Seega oleks Eesti jaoks väga oluline, kui me saaksime selles kaitseallinasis olla koos soomlastega ja rootslastega, just nii nagu oleme koos teiste Läänemere regiooni riikidega.

Kas teie arvates on veel ruumi diplomaatial või nõustute lääneriikide ja USA-ga Ukraina vastupanu tugevdamiseks vaid relvi saatma?

Ma ei näe, et täna oleks Kremliga enam võimalik mõistlikult läbirääkida. Katseid relvakonflikti ära hoida oli ju palju ja seda väga mitmete riikide poolt. Täna saame vaid vastata Ukraina sõprade abipalvetele erinevates valdkondades, kus meilt on abi palutud. Ukraina president on palunud relvi. Neid on saatnud ka teised riigid. Ma arvan, et see on olnud igati asjakohane, sest diplomaatia lõpeb seal, kus hakkavad kõnelema relvad. Ja täna on Venemaa valinud just selle kogu tsiviliseeritud maailma šokeeriva tee. Loomulikult me peame ukrainlasi aitama ühtepidi relvastusega, et nad saaksid oma territooriumi rünnaku eest kaitsta. Tegu on ennast kaitsva, mitte teist ründava riigiga. Oluline on ka see, et me aitame Ukrainat ka muudel tasanditel. Kasvõi kultuuriministrite teemapüstitustes, mis puudutavad Vene propaganda ja riigi kontrollitud meedia levikut mujal maailmas. Eesti on oma Vene kanalid televõrgust välja võtnud. Hetkel on meil Läti ja Leedu kolleegidega ühine teemapüstitus see, et saaksime Vene telekanalid välja ka satelliitedastusest. Oleme seda ELi tasandil palju tõstatanud. Siiski on erafirmasid, mis Vene sateliidipilti transleerivad. Vene meediat ei saa käistleda meediana nii nagu meie seda teame – seal puudub ajakirjandusvabadus. Venemaa kasutab riigi kontrollitud meediat ju relvana! Taaskord saan siin Veneetsias oma välismaa kolleegidega suheldes öelda, et siin on Eestil ju kogemus. Mõteme kasvõi sellele, kuidas eestlased teada said, et Tšornobõlis üldse tuumakatastroof juhtus? Tänu põhja-eestlastele, kes nägid Soome televisiooni! Seega, sõjalises kontekstis on ääretult oluline meedia. Samas oleme Ukrainasse saatnud abi erinevatel tasanditel. Näiteks Eesti Muinsuskatise Amet varustab ukraina kolleege pakkematerjalide ja kõige muu igapäevase hädavajalikuga, et päästa nende kunstiväärtusi. Ukraina kunstiväärtused on ka Euroopa kunstiväärtused ja väga oluline on neid sõjalise konflikti korral kaitsta. Ka siin biennaalil saime näha, kuidas suur Ukraina skulptuur on maetud liivakottide alla, et seda päästa.